Polümeerikeemias

Polümeerikeemia on keemia haru, mis uurib polümeeride struktuuri, sünteesi ja omadusi. Polümeerid on suured molekulid, mis koosnevad korduvatest alusühikutest, mida nimetatakse monomeerideks. Need monomeerid on omavahel ühendatud kovalentsete sidemetega, moodustades pikad ahelad või võrgustikud. Polümeerid on looduses ja tööstuses laialt levinud ning neid leidub sellistes materjalides nagu plastid, kumm, kiudained, valgud ja nukleiinhapped.

Polümeeride sünteesi nimetatakse polümerisatsiooniks. On olemas kaks peamist polümerisatsiooni tüüpi: liitpolümerisatsioon ja kondensatsioonipolümerisatsioon. Liitpolümerisatsioonis ühinevad monomeerid otse teineteisega, ilma et molekulidest midagi eralduks. Kondensatsioonipolümerisatsioonis ühinevad monomeerid teineteisega, eraldades samal ajal väikese molekuli, nagu vesi või metanool.

Polümeeride omadused sõltuvad suuresti nende monomeerkoostisest, ahelastruktuurist ja molekulmassist. Polümeere saab klassifitseerida mitmel viisil, sealhulgas nende päritolu järgi (looduslikud või sünteetilised), nende struktuuri järgi (lineaarsed, hargnenud või ristseotud) ja nende käitumise järgi soojuse suhtes (termopeened või termokindlad). Polümeere kasutatakse laialdaselt paljudes rakendustes, sealhulgas pakendites, ehituses, autotööstuses, meditsiinis ja elektroonikas.