Polükondensatsioonid

Polükondensatsioonid on polümerisatsiooni tüüp, mille käigus väikesed molekulid, nagu vesi, metanool või HCl, eralduvad igal monomeeri ühinemisel, moodustades polümeeri. See erineb ahelpolümerisatsioonist, kus monomeerid lihtsalt liituvad üksteisega ilma väiksemate molekulide eraldumiseta. Polükondensatsioonid hõlmavad tavaliselt kahte või enamat funktsionaalrühma monomeerides, mis reageerivad omavahel.

Enamlevinud polükondensatsiooni tüübid on polüestrid, polüamiidid, polükarbonaadid ja polütetrahüdrofuraanid. Polüestrid tekivad karboksüülhappe ja alkoholi vahelisel reaktsioonil, moodustades estri sideme. Polüamiidid tekivad karboksüülhappe ja amiini vahelisel reaktsioonil, moodustades amiidi sideme. Polükarbonaadid moodustuvad alkoholi ja fosgeeni (või selle derivaadi) reaktsioonil. Polütetrahüdrofuraanid on aga eeter-põhised polümeerid.

Polükondensatsioonireaktsioonid võivad olla kas juhitavad või spontaansed, sõltuvalt kasutatavatest monomeeridest ja reaktsioonitingimustest. Paljudel juhtudel on reaktsiooni lõpuleviimiseks vajalikud katalüsaatorid. Polükondensatsioon on oluline protsess mitmesuguste polümeeride tootmisel, mida kasutatakse laialdaselt erinevates rakendustes, sealhulgas plastides, kiududes ja vaikudes. Näiteks nailon on polüamiid ja PET (polüetüleen-tereftalaat) on polüester, mõlemad toodetakse polükondensatsioonil.