Polüetüleeni

Polüetüleen on sünteetiline polümeer, mille monomeer on etüleen. See on üks maailma enim kasutatavaid plastmaterjale, tänu hea keemilise vastupidavuse, headele isolatsioonivõimele ja odavusele. Polüetüleeni toodetakse etüleeni polümeriseerimisel; sõltuvalt kasutatavatest katalüsaatoritest ja tingimustest saab valmistada erinevaid vorme: LDPE, HDPE ja LLDPE.

LDPE ehk madala tihedusega polüetüleen on paindlik ja kiledeks sobiv; HDPE ehk kõrge tihedusega polüetüleen on tugev ja jäik ning sobib torude, mahutite ja pakendite jaoks; LLDPE on lineaarne madala tiheduduga polüetüleen, mis ühendab hea kujundatavuse ja tugevuse.

Ajalugu: polüetüleen avastati 1933. aastal Reginald Gibsoni ja Eric Fawcett’i poolt ICI-s kõrgrõhul. 1950. aastatel arendasid Ziegler ja Natta madalrõhupolümeratsiooni katalüsaatorid, mis võimaldasid paremini kontrollitud polümeet ja suurema tiheduste valiku. Nende tööde eest anti Nobeli preemia.

Kasutusvaldkonnad: polüetüleeni kasutatakse laialdaselt pakendimaterjalidena (kile ja kilekotid). Lisaks pudelid ja mahutid, torud, elektriline isolatsioon ning erinevad ehitus- ja meditsiinitarbed.

Keskkond ja ringlus: polüetüleen on stabiilne ja looduses võib see püsida aastaid. Ringlussevõtt on laialt levinud, eriti HDPE puhul. Taaskasutusmärgid on sageli seotud numbritega 2 (HDPE) ja 4 (LDPE/LLDPE), kuid tegelik ringluse tase sõltub riigist ja infrastruktuurist.