Polümerisatsiooniprotsesside

Polümerisatsiooniprotsessid viitavad keemilistele reaktsioonidele, mille käigus väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühenduvad korduvalt, moodustades pikki ahelaga molekule, mida nimetatakse polümeerideks. Need protsessid on paljude materjalide, sealhulgas plastide, kummi ja looduslike biopolümeeride nagu DNA ja valgud, tootmise aluseks. Polümerisatsioonireaktsioonid võivad toimuda erinevates tingimustes ja neid saab klassifitseerida erinevate mehhanismide järgi.

Kaks peamist polümerisatsiooni tüüpi on liitpolümerisatsioon ja kondensatsioonipolümerisatsioon. Liitpolümerisatsioonis ühenduvad monomeerid üksteisega otseselt, ilma et tekiks kõrvalprodukte. Selle näiteks on polüetüleen ja polüvinüülkloriid. Kondensatsioonipolümerisatsioonis eraldub iga monomeeride vahelise sideme moodustumisel väike molekul, nagu vesi või metanool. Nailon ja polüester on kondensatsioonipolümerisatsiooni teel moodustunud polümeeride näited.

Polümerisatsiooniprotsesside tõhusust ja tulemuseks oleva polümeeri omadusi mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas monomeeride tüüp, katalüsaatorite olemasolu ja reaktsiooni tingimused nagu temperatuur ja rõhk. Monomeeride struktuur määrab lõpppolümeeri omadused, näiteks selle tugevuse, painduvuse ja keemilise vastupidavuse. Katalüsaatorid kiirendavad reaktsiooni ja suunavad seda kindlate struktuuride moodustamise poole.