Polümeeriseerimisreaktsioonid

Polümeeriseerimisreaktsioonid on keemilised protsessid, mille käigus väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühenduvad kovalentsete sidemete abil, moodustades väga suuri molekule, mida nimetatakse polümeerideks. Need polümeerid koosnevad korduvatest monomeeriühikutest. Polümerisatsioon võib toimuda erinevatel viisidel, sõltuvalt monomeeride struktuurist ja reaktsiooni tingimustest.

Kaks peamist polümerisatsiooni tüüpi on liitumispolümerisatsioon ja kondensatsioonipolümerisatsioon. Liitumispolümerisatsioonis ühenduvad monomeerid ilma väikeste molekulide eraldumiseta. Seda tüüpi polümerisatsioon hõlmab sageli radikaalide, katioonide või anioonide teket, mis algatavad reaktsiooni. Levinud näited hõlmavad polüetüleeni, polüpropüleeni ja polüstüreeni tootmist.

Kondensatsioonipolümerisatsioonis ühendatakse monomeerid, mille käigus eraldub ka väikseid molekule, nagu vesi või metanool. Selleks, et kondensatsioonipolümerisatsioon saaks toimuda, peavad monomeeridel olema kaks või enam funktsionaalrühma, mis võivad omavahel reageerida. Polüestrid, polüamiidid (nailon) ja polükarbonaadid on kondensatsioonipolümerisatsiooni teel saadud polümeeride näited.

Polümerisatsioonireaktsioonidel on laialdased rakendused tööstuses, sealhulgas plastide, kiudude, kummi, liimide ja kattekihtide tootmisel. Polümeeride omadused, nagu tugevus, painduvus ja keemiline vastupidavus, sõltuvad suuresti kasutatud monomeeridest ja polümerisatsiooniprotsessi kontrollist.