Pimedus

Pimedus on nähtava valguse puudumine või märkimisväärne vähenemine. See ei ole füüsiline aine, vaid tingimus valguse kättesaadavusest inimese silmadele. Pimeduses kohaneb nägemisprotsess: detailid ja värvid eristuvad halvasti ning ümbritseva keskkonna kontrast tajutakse piiratumalt. Pimedust võib kohata looduses, linnakeskkonnas või muudes kohtades, kus valgus on piiratud; see võib olla ajutine või pikaajaline.

Füüsikalises mõttes on pimedus olukord, kus valgusallikas on vähene või puudub ja sellest tulenev valgustus ei jõua silmadesse. Valgustatuse taset mõõdetakse luksides (lx). Öötaevas on pimedus väga varieeruv sõltuvalt asukohast, aastaajast ja valgusreostusest; astronoomilises mõttes viitab pimedus taevasele seisundile, kus Päike ei kiirga valgust ja öötaevas on näha rohkem tähti.

Pimedus mõjutab nägemist ja bioloogilisi rütme. Öises pimeduses taanduvad värvitoonid ja detailid ning kontrastsus muutub raskemini tajutavaks. Inimene kohaneb ning melatoniini tootmine suureneb, mis soodustab und. Kunstlik valgus, eriti linnades, võib ööelust ja unerütmid mõjutada.

Pimedus omab kultuurilist ja ökoloogilist tähendust. Öö ja varjud seostuvad paljudes kultuurides salapära, rahu või ohu kuvandiga ning on levinud motiivideks kirjanduses ja kunstis. Ökosüsteemide jaoks on pimedus oluline osa öisest elust; valgusreostuse vähendamine aitab säilitada loodusliku pimeduse taset ja ööelust koosluste toimimist.