nägemisprotsess

Nägemisprotsess on visuaalse informatsiooni kogumise, edasise töötlemise ja tõlgendamise süsteem. See algab silmas, kus valgus siseneb ja pöördub võrkkestale, kus sellest tekivad elektrilised signaalid. Signaalid liiguvad nägemisnärvi kaudu ajju, kus neid töödeldakse järjest keerukamalt.

Silma struktuurid ja valguse fokuseerimine. Valgus siseneb silma läbi iirise kontrollitava ava ja suunatakse läätse abil võrkkestale. Sarvkest ning läätse teevad valguse fookuse, kogudes ja suunates kujutise ühtlaselt võrkkestale. Silma sees on klaaskeha, mis täidab ruumi ja aitab säilitada kuju.

Võrkkest ja fototransduktsioon. Võrkkest koosneb fotoretseptoritest: rodidest ja kolvidest. Rodid on tundlikud hämaras valguses ning kolvid värvuste ja detaili tajumiseks. Fotoreseptorid muundavad valguse elektrilisteks signaalideks ja vähendavad neurotransmitterite vabanemist, mis vahendavad signaale bipolaarsetele rakkudele ning edasi ganglionrakkudele. Ganglionrakkude aksonid moodustavad nägemisnärvi, mis kannab signaale silmast ajju.

Nägemisnärvi rada ajus. Signaalid läbivad nägemisnärvi ristmikku (n. opticus chiasm), liiguvad edasi nägemistrakti (n. opticus tractus) ja jõuavad talamuse esmasesse nägemiskoorde (lat. geniculatus thalami). Sealt jõuavad signaalid esimesse visuaalkoorde (occipital lobe, esmane nägemiskoore, V1). Ajus toimub kujutise täiendav töötlemine, mille käigus eristatakse värvi, rida, kujundit ja liikumist.

Töövoog ja tajumine. Visualsal töötlemisel jagunevad teed peamiselt dorsaalseteks (kus-ja-kuidas) ja ventraalsed (mis) radadeks, mis aitasid tajuda asukohta, liikumist ja objekti äratundamist. Silmade ja ajutegevuse koostoime võimaldab ruumilise sügavuse tajumist, liikumise jälgimist ja esemete mõistmist. Nägemisprotsess on seega tihedas koostöös silma korralduse ja aju kõrgemate funktsioonidega.