Perioodiseerimine

Perioodiseerimine on treeningu või töökoormuse ajastamise meetod, mille eesmärk on optimeerida sooritus, taastumine ja vigastuste ennetus, jagades tegevuse ajaperioodideks. Üldine mudel hõlmab makrotsüklit (pikk periood, sageli terve aasta), mesotsüklit (4–6 nädalat) ja mikrotsüklit (1–2 nädalat). Tsüklite sisu ja pikkus sõltuvad spordialast, eesmärkidest ning võistluskalendrist; tavaliselt hõlmavad need ettevalmistus-, baas-, arendus- ning tipptulemuste perioode.

Perioodiseerimise tüübid ja nende eesmärgid:

- Lineaarne perioodiseerimine: koormus kasvab järk-järgult kogu tsükli vältel.

- Blokiline perioodiseerimine: keskendutakse järjestikku ühele peamisele omadusele (nt jõud, vastupidavus) kindlates blokides.

- Undulatsiooniline (hõljuv) perioodiseerimine: koormus muutub lühemates tsüklites, pakkudes sagedasi muutusi.

Rakendamine sõltub spordist ja võistluskalendrist. Planeerimine hõlmab koormuste ja taastumise tasakaalustamist, et parandada sooritust samal ajal vähendades ülekoormuse riski. Jälgitakse nii subjektiivset (tunne, valmisolek) kui ka objektiivset teavet ( pulss, koormustase, uni), et kohandada plaane vastavalt sportlase taastumisvõimele.

Perioodiseerimine on mõjutanud kaasaegset treeningteooriat ja on spordis laialdaselt kasutusel. Tähtsad nimekad panustajad on Matvejev (algidee tsüklilise koormuse organiseerimises) ning Tudor Bompa, kes populariseeris kontseptsiooni ja kirjeldas erinevaid perioodiseerimise vorme.