Otsustuspraktika

Otsustuspraktika ehk kohtuotsuste praktika on kohtute lahenduste kogum ja lähenemine, mida rakendatakse Eestis õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel. See hõlmab tsiviil-, kriminaal-, haldus- ning põhiseaduslike asjade lahendusi ning kirjeldab, kuidas kohtud on samasuguseid õigusküsimusi varasemates sätetes ja juhtumites käsitanud. Otsustuspraktika areng sõltub kohtute otsuste järeltulevast koostoimest ja aitab kaasa õigusliku mõistmise ühtsusele ning prognoositavusele.

Allikad ja areng

Otsustuspraktika põhinevad enamasti kõrgemate kohtute, eriti riigikohus (Riigikohus) ja ringkonnakohus, varasematel otsustel. Kohtuotsused ja nende seletused avaldatakse ning kättesaadavad on nii kohtulahenduste kogu kui spetsialiseeritud kohtupraktika. Praktika kajastub eelkõige kohtuotsuste ration decidendi (põhjus) ja hinnangute kujundamisel ning seda kasutatakse juhtumite sarnaste asjaolude puhul.

Roll ja mõju

Otsustuspraktika täidab kohtuvõimu siduvat ja avoiditavat rolli: see aitab täpsustada seaduste tõlgendust, täpsustada õiguste kaitse ulatust ning selgitada, kuidas õigusnorme rakendada konkreetsetes faktilistes olukordades. Praktika juhib väiksemaid kohtuastmeid ja juriste, pakkudes suuniseid, kuidas sarnaselt juhtumilt otsuseid oodata või vormida õigustrakti.

Piirangud

Otsustuspraktika ei ole sama kui koodseadus või määrus; see on richtlik juhis ja kaitseallikas, kuid ei loo kõigi sätete jaoks kindlat precedenti samal määral kui müügile. Järgnevad seadusandlikud muudatused ning kõrgemate kohtute või Euroopa õiguse tõlgendused võivad praktikat muuta.

Rahvusvaheline kontekst

EU-i õiguse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused mõjutavad ka Eesti otsustuspraktikat ning võivad nõuda kohtupraktika korrigeerimist või täpsustamist.