Omastussõnad

Omastussõnad on sõnade klass, mis väljendab kuuluvust või omandit. Neid kasutatakse nimedega koos või nende asemel, et näidata, kellele või millele mingi ese kuulub. Eesti grammatikas hõlmavad omastussõnad nii isiklikke omastussõnu kui ka reflexiivset omastussõna oma.

Isiklikud omastussõnad (minu, sinu, tema, meie, teie, nende) mängivad determinereid ning neid pannakse nimisõna ette, et näidata omanikku. Need sõnad ei deklineeru iseseisvalt, vaid nimisõna kannab lõpuks selle omastussuhte tähenduse; näiteks minu raamat, sinu auto, meie maja. 3. isiku omastussõna "tema" viitab omanikule sõltumata sellest, kas omanik on mees või naine.

Reflexiivne omastussõna oma (või oma- vorm) tähistab “enda omandit” ja kasutatakse siis, kui omanik on lause põhivahendaja ehk subjekti enda kohta. Oma võib esineda kõigi isikute puhul, kuid rõhutab omandi, mis kuulub just lause subjektile. Näiteks Ta pani oma raamatud lauale. Oma aitab vältida topeltrektsiooni ja mõistatab selgelt, kelle omandiga tegu on.

Omastussõnad võivad esineda nii determinersist kui ka iseseisvate sõnadena, kuid nad ei ole teise käändeta – nimisõna kannab endaga seotud käänud vormi. Eesti keeles omastussõnad on olulised omandi ja kuuluvuse väljendamisel ning neid kasutatakse lause mõistuse ja selguse tagamiseks.

Seosed: omastussõnad kuuluvad pronoomenide ja omadussõnade süsteemi; nende põhiseade erineb mitteomastussõnadest, mis väljendavad omadust, mitte omandit. Omastussõnad on üldiselt lühikesed, lihtsad ja sõnakõlavad, kuid kasutus sõltub kontekstist ja rõhuasetusest.