Oksüdatsioonikatte

Oksüdatsioonikate ehk oksidi kiht on metallpinna peal moodustuv oksidi kiht, mis tekib metalliga hapniku reageerimisel. Tihe ja hästi kinnitunud kiht toimib sageli korrosioonikaitse ja kulumiskindluse barjäärina ning võib anda pinnale ka soovitud värvi või läiget. Oksüdatsioon võib tekkida looduslikult keskkonnas (passiivne kiht) või olla tööstuslike protsesside abil kontrollitud, mis suurendab kihti ja selle kaitse kvaliteeti.

Levinud protsessid ja meetodid on: looduslik passiivkaitse; anodeerimine (anodiline oksüdatsioon); konversioonikatted ning termiline ja plasmaoksüdatsioon. Anodeerimine on elektroodiline protsess, mille käigus metall töötab anoodina ning pinnale tekib tihe, paks oksidikiht; see suurendab korrosioonikindlust ning võimaldab kihti värvida. Konversioonikatted (nt kromaat- või fosfaat-konversioonid) tekitavad pinnale oksidi- või hüdroksiidkihte, parandades adhesiooni ja kaitset; mõned neist on reguleeritud toksiliste ühendite tõttu. Termiline oksüdatsioon ja plasmaoksüdatsioon annavad suure tihedusega kihti, mis sobib kõrgemate temperatuuride ja suure kulumisega keskkondade jaoks.

Kõige levinum oksüdatsioonikate tekib alumiiniumil ja selle sulamitel: kiht on tihe, vastupidav ning sageli värvitav; sarnaseid kihti võivad moodustada ka titaan ja roostevaba teras. Paksus sõltub materjalist ja protsessist ning võib olla mõnest nanomeetrist kuni mitme kümne mikromeetrini; näiteks alumiiniumi anodiseerimisel 5–25 μm. Oksüdatsioonikatted pakuvad head korrosioonikindlust ja adhesiooni ning annavad pinnale sageli ka parendatud kulumiskindluse, kuid kiht võib olla poorne ning teatud konversioonikatted nõuavad ranget regulatsiooni (nt Cr(VI)-sisaldavad sünteesid). Hooldus hõlmab kihti tihti sulgemist või tiheduse säilitamist ning sõltub kasutusvaldkonnast ja tööstuslikest standardidest.