Neuroteaduse

Neuroteadus on teaduslik distsipliin, mis uurib närvisüsteemi struktuuri ja funktsiooni ning selle seose käitumise ja kognitsiooniga. Uuringud keskenduvad nii kesk- kui perifeersetele osadele ja nende arengule, vigastustele, haigustele ning taastumisele. Eesmärk on mõista, kuidas neuronid, sünapsid ja ajukoostöövõrgustikud tekitavad taju, õppimise, mälu, tähelepanu ja liikumise mehhanisme.

Valdkond jaguneb mitmeks alamvaldkonnaks, sealhulgas molekulaarsest ja rakulisel tasemel tööst, süsteemtasandi uuringutest, kognitiivsest neuroteadusest ning arvutus- ja tehisintellekti lähenemistest. Uuringud kombineerivad labori- ja loomkatseid ning inimuuringuid, kasutades meetodeid nagu ajupildistamine (fMRI, PET), elektrofüsioloogia (EEG, ECoG), geneetika, optogeneetika, histoloogia ning arvutuslik modelleerimine.

Rakendused hõlmavad diagnoosimist ja ravi neurodegeneratiivsetes ja psühhiaatrilistes häiretes, taastusravi ning neuromodulatsiooni ja aju–arvuti liideste arendamist. Valdkond edendab ka tehisintellekti ning tehnoloogiliste lahenduste arengut.

Ajaloos on valdkond arenenud alates varasemast filosoofilisest ja lokaliseerimise ideedest 19. sajandil ning on 20. sajandi jooksul arenenud ning 21. sajandil ühendab molekulaarsed, süsteemsed ja arvutuslikud lähenemised. Täna on neuroteadus multidistsiplinaarne ala, milles bioloogia, psühholoogia, füüsika, matemaatika ja informaatika põimuvad.

Haridus ja eetika: Uuringud viiakse läbi ülikoolide ja teadusasutuste kaudu ning järgivad eetika, loomkatsete ning andmekaitse eeskirju. Neuroteadus on rahvusvaheline ja koostööaltis valdkond, mis keskendub nii baasuuringutele kui ka kliinilistele rakendustele.