Modulariseeritus

Modulariseeritus on arhitektuuriline ja arendustegevuse praktika, mille eesmärk on jagada keerukas süsteem väiksemate, hästi defineeritud mooduliteks. Iga moodul täidab konkreetset funktsiooni, omab selget liidest teiste moodulitega ja kapseldab sisemise teostuse. Selline jaotus võimaldab suuremat paindlikkust, hooldatavust ja taaskasutatavust.

Põhiprintsiiibid hõlmavad kapseldust, madalat seost ja kõrget koondumist, abstraktsiooni ning selgeid liideseid. Sõltuvuste juhtimine (dependency management) ning sõltuvuste pöördumine (dependency inversion) soodustavad moodulite eraldi arendamist ning vähendavad põhiprojekti pidevat muutmist. Traditsioonilised lahendused hõlmavad monoliitse arhitektuuri jaotamist mooduliteks, layered arhitektuuri, plug-in või teenuste põhiseid lahendusi ning mikroteenuste või service-oriented arhitektuuri.

Eelisteks on parandatud hooldatavus, testimisvõime ja arenduste koostöö; modulaarne süsteem võimaldab lahendada vigu isoleeritult ja lisada uusi funktsioone ilma ülejäänud süsteemi oluliselt mõjutamata. Väljakutsed hõlmavad õigete piiride määramist moodulite vahel, võimalikku ülemooduliseerimist, jõudluskaitseid ning keerulist versioonihaldust ja lepingute hallamist. Edukas modulariseeritus tugineb selgetele liideste lepingutele, järjepidevale dokumentatsioonile ja sobivate arhitektuuriliste mustrite kasutamisele.

Rakendused ulatuvad tarkvaraarendusest suurte süsteemide, raamistike ja riistvaraliste lahendusteni. See on püsiv tööriist keerukate süsteemide arendamisel, kus soovitakse vähendada sõltuvuste koormust ja parandada koostööd erinevate meeskondade vahel.