Mittefunktsionaalsetest

Mittefunktsionaalsetest nõuetest (non-functional requirements) on tarkvaraarenduses kasutatav mõiste, mis kirjeldab süsteemi omadusi ja piiranguid, mitte selle funktsionaalseid ülesandeid. Need nõuded defineerivad, kuidas süsteem peaks toimima ning milliseid kvaliteediomadusi tal peab olema.

Mittefunktsionaalsetele nõuetele kuuluvad tavaliselt omadused nagu jõudlus, usaldusväärsus, kättesaadavus, skaleerituvus, turvalisus, kasutatavus, hooldatavus, ühilduvus ja ühilduvuse nõuded. Samuti võivad need hõlmata keskkonna- või õiguslikke piiranguid, nagu vastavus standarditele, andmete konfidentsiaalsus ja andmete privaatsus. Need omadused on sageli mõõdetavad kriteeriumid, mis määravad, milliseid eesmärke süsteem peab täitma.

Mittefunktsionaalseid nõudeid kasutatakse arhitektuuri suunamiseks ja jõudluse ning kvaliteedi tagamiseks kogu elutsükli vältel. Nende hindamiseks viiakse läbi mittefunktsionaalne testimine, sealhulgas jõudluse testimine (koormus-, stressi- ja mõõtmenüüdid), turvatestid, ligipääsetavuse ja kasutatavuse testid ning hooldatavuse ja hooldustadegevuste analüüs.

Seoseid ja raamistikke, mis käsitlevad mittefunktsionaalset kvaliteeti, kirjeldatakse näiteks ISO/IEC 25010 kvaliteedimudeli kaudu, mis määratleb tarkvara kvaliteedig täpseid omadusi ja nende suhtelisi tähtsusi. Mõiste on standardseks osaks IT-projektide nõuete kirjeldamisel ning selle korrektne haldamine aitab tagada kasutusmugavuse, usaldusväärsuse ning pikaajalise hooldamise.