Mikroteenuste

Mikroteenuste on tarkvaraarhitektuuri stiil, mille puhul suur süsteem jaotatakse mitmeks väikseks, iseseisvalt arendatavaks ja juurdepääsetavaks teenuseks. Iga teenus täidab konkreetse ärifunktsiooni, omab enda andmekihi ning võib kasutada erinevat tehnoloogilist stacki. Teenused suhtlevad omavahel kergete API-de või sõnumipõhiste kanalite kaudu, sageli REST või gRPC kaudu ning läbi sõnumijagamise mehhanismide nagu Kafka või RabbitMQ.

Põhijooned hõlmavad piiratud kontekste (bounded contexts), autonoomset arendust ning teenuste liidestumist minimaalsete sõltuvustega. Mikroteenuste arhitektuur võimaldab tehnoloogilist mitmekesisust: iga teenus võib valida sobiva keele, raamistikud ja andmebaasi sõltuvalt selle tööülesandest. Süsteem kipub olema skaleeritav ning võimaldab kiirendada arendust, sest meeskonnad saavad töötada iseseisvalt.

Selle lähenemisega kaasnevad ka väljakutsed. Koordineerimine ja ühiskasutatavate standardite puudumine võivad suurendada arhitektuurilist keerukust. Andmete konsistentsus tihti vahendatakse eventual consistency’i või sündmuspõhiste mustritega (event sourcing, sagad). Observability, monitorimine ja jälgitavus on kriitilise tähtsusega, sest vigade lokaliseerimine muutub keerulisemaks. Turvalisus, autentimine ja autoriseerimine peavad olema kõigil teenustel ühtlustatud.

Tööriistad ja praktikud hõlmavad konteineriseerimist (Docker), orkestreerimist (Kubernetes), CI/CD-i vooge, teenuste avastamist ja API-lülitteid (API gateway), ning jälgimist ja logimist (tracing, metrics, logid). Mikroteenuste arhitektuur on suurepärane vahend keerukate süsteemide modulariseerimiseks, kuid nõuab hoolikat planeerimist ja pidevat operatiivset tuge.