Mesindus

Mesindus on mesilaste pidamine ja hooldamine eesmärgiga saada mett ning teisi mesindussaadusi ning samal ajal soodustada taimede tolmlemist. See on oluline nii majanduse, põllumajanduse kui ka ökoloogia seisukohalt ning hõlmab nii harrastus- kui professionaalset tegevust.

Ajalugu: Mesindus on iidne tava, mille tunnistusi leidub paljudes kultuurides. Antiikajast pärinevad esimesed kirjeldused mesilaste pidamisest; kaasaegsed mehhanismid arendati 19. sajandil, kui tarusid hakati looma liikumisega raamidega, mis suurendas kontrolli ja saaki. Tänapäeval on mesindus rahvusvaheliselt kujunenud mitmepalgeliseks.

Praktika: Tarud asetatakse soodsale kohale ja neid hooldatakse regulaarselt. Mesindajad jälgivad koloonia tugevust ja toitmist, kontrollivad haigusi ja kahjureid ning viivad läbi vajalikud sekkumised. Suve lõpus kogutakse mesi ja vaha; sügisel valmistatakse kolooniate varusid talveks. Haiguste ja kahjurite, eeskätt varroa lestaga tegelemine on keskne osa hooldusest.

Majanduslik ja ökoloogiline mõju: Mesindus tagab taimedede tolmlemise, mis suurendab saaki ja säilitab bioloogilise mitmekesisuse. Tootevalik hõlmab mett, vaha ja propoliisi ning lisandväärtust pakuvad muud mesindustooted.

Väljakutsed: Haigused ja kahjurid, kliimamuutused ning keskkonnahäiringud loovad raskusi. Jätkusuutlik mesindus keskendub kolooniate heaolule, haiguste tõrjele ning keskkonnasõbralikele pidamismeetoditele.