Marsruutimisprotokollid

Marsruutimisprotokollid on reeglite ja protseduuride kogumid, mida võrguseadmed, nagu ruuterid, kasutavad andmepakettide optimaalse tee leidmiseks ühest võrgust teise. Need protokollid võimaldavad seadmetel omavahel suhelda ja jagada teavet võrgu topoloogia ja marsruutimise kohta. Peamine eesmärk on tagada, et andmed jõuaksid sihtkohta kiiresti ja tõhusalt, vältides samal ajal ülekoormatud või rikkis võrgulülisid.

Marsruutimisprotokolle liigitatakse üldiselt kahte peamisse kategooriasse: kaugusvektor (distance-vector) ja lingi olek (link-state). Kaugusvektori protokollid, nagu RIP (Routing Information Protocol), jagavad marsruutimisteavet naaberruuteritega. Iga ruuter saadab oma täieliku marsruutimistabeli naabritele regulaarsete intervallide järel. Lingi oleku protokollid, nagu OSPF (Open Shortest Path First) ja IS-IS (Intermediate System to Intermediate System), võimaldavad igal ruuteril ehitada täieliku kaardi kogu võrgust. Nad saadavad teavet ainult oma otseselt ühendatud linkide oleku kohta ja kasutavad seejärel Dijkstra algoritmi, et arvutada optimaalsed marsruudid.

Lisaks sellele jagunevad marsruutimisprotokollid ka dünaamilisteks ja staatilisteks. Dünaamilised protokollid kohanduvad automaatselt võrgu muutustega, näiteks kui mõni link läheb rivist välja või lisatakse uus seade. Staatiline marsruutimine nõuab võrguadministraatorilt marsruutimisinfot käsitsi konfigureerimist, mis sobib väiksemate ja stabiilsemate võrkude jaoks. Interneti globaalsel tasemel kasutatakse peamiselt BGP (Border Gateway Protocol), mis on stiihia-vektor (path-vector) protokoll ja on disainitud erinevate autonoomsete süsteemide vaheliseks marsruutimiseks.