Marsruutimisprotokolle

Marsruutimisprotokolle on võrgunduse põhiprintsiip, mis võimaldab võrguseadmetel, nagu ruuterid, kõige tõhusama tee leida andmepakettide saatmiseks ühest võrgust teise. Need protokollid toimivad nagu liiklusreguleerijad, mis juhendavad andmeliiklust läbi keerukate võrguarhitektuuride. Nad vahetavad pidevalt teavet võrgutopoloogia, sealhulgas saadaolevate marsruutide ja ühenduste oleku kohta.

Peamised marsruutimisprotokollide kategooriad on teekonna-vektori (distance-vector) ja lingi-oleku (link-state) protokollid. Teekonna-vektori protokollid, nagu RIP (Routing Information Protocol), saadavad kogu oma marsruutimistabeli naaberruuteritele. Lingi-oleku protokollid, näiteks OSPF (Open Shortest Path First) ja IS-IS (Intermediate System to Intermediate System), saadavad teavet oma otseste ühenduste ja nende oleku kohta kõigile teistele ruuteritele võrgus. See võimaldab igal ruuteril luua täieliku kaardi võrgust ja arvutada ise parimad marsruudid.

Kaasaegsed võrgud kasutavad sageli hübriidseid või täiustatud marsruutimisprotokolle, mis ühendavad erinevate meetodite eeliseid. BGP (Border Gateway Protocol) on näide täiustatud marsruutimisprotokollist, mida kasutatakse peamiselt Interneti teenusepakkujate (ISP) vahelisel marsruutimisel, kus marsruutimisotsused põhinevad poliitikal ja autonoomsete süsteemide (AS) vahelistel kokkulepetel, mitte ainult marsruudi pikkusel. Marsruutimisprotokollid on pidevalt arenevad, et tulla toime kasvavate võrkude ja muutuvate nõudmistega andmete edastamisele.