marsruutimise

Marsruutimise mõiste viitab protsessile määrata sobiv tee sihtkohta jõudmiseks, võttes arvesse erinevaid piiranguid ja eesmärke, nagu aeg, kulu, ohutus või keskkonnamõju. See hõlmab nii füüsiliste teede planeerimist kui ka arvutivõrkude ja teenusruumide kaudu tehtavat teekonna valikut.

Kõige levinum raamistus on graaf, kus sõlmed tähistavad kohti ja servad ühendusi ning kaalud näitavad distantsi, aega või maksumust. Marsruutimine võib olla punkt-punkt, mitme peatusega või ajaga seotud eripäradega; see hõlmab ka alternatiivsete teede või sõidurajade hindamist.

Tuntud algoritmid hõlmavad Dijkstra ja A*, ning vajadusel ka Bellman-Ford’i. Aeg- või kulu-tundlikul marsruutimisel arvestatakse sageli dünaamiliste andmete, nagu liiklus- või teetolukordadega. Suurte logistikaülesannete korral lahendatakse ka jaotusprobleeme, näiteks VRP.

Rakendused hõlmavad nutika navigeerimise, kaartide jaotusteenuseid, transpordivõrkude optimeerimist, riiklikku planeerimist ning hädaabi- ja evakuatsioonistrateegiate koostamist.

Peamised väljakutsed on dünaamilised muudatused (liiklus, tee sulgemised), andmete kvaliteet ja privaatsus ning keerukad ajamõõtud. Marsruutimise aluseks on sageli geoinformatsiooni süsteemid ja avatud või tasulised kaardandmed, mis annavad vajalikud kaalu ja teede andmed.