Lämmastikühendid

Lämmastikühendid on keemilised ühendid, mis sisaldavad vähemalt ühte lämmastikuaatomit, mis on keemiliselt seotud teiste aatomitega. Lämmastik on element perioodilisustabelis, olles rühmas 15, ja selle keemiline sümbol on N. Lämmastik moodustab mitmesuguseid ühendeid, kus see võib olla erinevates oksüdatsiooniasteates.

Ühed levinumad lämmastikühendid on anorgaanilised ühendid. Am ((NH3)) on tuntud gaas, millel on terav lõhn. See on paljude teiste lämmastikühendite tootmise lähtematerjal. Nitraadid, nagu ammooniumnitraat ((NH4NO3)), on olulised väetised. Nitritid, nagu naatriumnitriit ((NaNO2)), leiavad kasutust toidu säilitusainetena ja ka tööstuses. Lämmastikoksiidid ((NOx)) on mitmesugused ühendid, millest mõned on olulised atmosfäärinähtuste (nt osooni teke) ja keskkonnaprobleemide (nt happevihmad) osalised.

Orgaanilised lämmastikühendid on eluks hädavajalikud. Aminohapped, mis sisaldavad amiini ((–NH2)) ja karboksüülrühma ((–COOH)), on valkude ehitusplokid. Nukleiinhapped, nagu DNA ja RNA, sisaldavad lämmastikku sisaldavaid aluseid. Aminorühmad esinevad paljudes bioloogiliselt aktiivsetes molekulides, sealhulgas vitamiinides ja ravimites. Amiinid on orgaanilised ühendid, mis on struktuurilt sarnased ammoniaagiga.

Lämmastikühenditel on lai spekter rakendusi, sealhulgas põllumajanduses (väetised), tööstuses (polümeerid, lõhkeained), meditsiinis ja bioloogias. Lämmastiku ringkäik looduses tagab selle pideva kättesaadavuse elusorganismidele.