Lähinägemist

Lähinägemist (myopia) on nägemishäire, mille korral kaugel asuvad objektid näivad udused, samas lähedal olevad detailid on selged. See on üks levinumaid nägemisprobleeme ning võib esineda igas vanuses, kuid sageli ilmneb ja progresseerub lapsel või noores eas.

Põhjused ja mehhanism: Lähinägemine tekib, kui silma optiline süsteem fokuseerib pildi silma võrkkesta ette. See võib tuleneda silma liiga pikast pikkusest või läätsede tugevusest, mis on liigselt suur. Genetilised faktorid ning keskkond, näiteks pikaajaline lähitöö ja vähene väljas viibimine, suurendavad riski.

Sümptomid ja diagnoos: Peamine sümptom on udune nägemine kaugel asuvatele objektidele, samuti paberite või ekraanide lugemine võib olla peenelt raskendatud. Sümptomid võivad ilmneda varases eas ja süveneda. Diagnoos tehakse silmaarsti läbivaatuse käigus: refraktsiooni hindamine, autorefraktometria ja retinoskoopia; vajadusel kontrollitakse võrkkesta tervist.

Ravi ja haldus: Lähinägemist korrigeeritakse tavaliselt prillide või kontaktläätsedega. Refraktsioonikirurgia (nt LASIK või PRK) võib olla sobiv täiskasvanutele sobivate juhtudel. Lapse nooruses on oluline jälgida progressiooni; kasutatud võivad olla madalogrammi atropiinilopti tilgad, multifokaalsed kontaktläätsed, orto-k-läätsed ning suur väljas viibimine.

Prognoos: Nägemine korrigeerituna on tavaliselt hästi funktsionaalne ja progresioon võib aeglustuda või peatuda mõnel juhul. Kõrge miopia suurendab võrkkesta haiguste ja teiste silmahaiguste riski, mistõttu on vajalik regulaarsed kontrollid.