Läbilaskvusest

Läbilaskvusest viitab materjali omadus, mis määrab, kui kergesti selle kaudu liiguvad vedelikud, gaasid või elektromagnetilised väljad. Sõltuvalt kontekstist eristatakse erinevaid läbilaskvuse vorme, näiteks hydraulilist läbilaskvust vedelike läbimiseks, magnetilist läbilaskvust ja dielektrilist läbilaskvust.

Hydrauliline läbilaskvus kirjeldab, kui kergesti poroosses materjalis liigub vedelik. Seda tähistatakse sageli kui intrinse läbilaskvusena k (m^2). SI-ühik on m^2; populaarsed kõrvalühikud hõlmavad Darcy’t (1 D = 9,869×10^-13 m^2). Darcy seadus kirjeldab vedeliku voolu Q kui Q = -(k A / μ) (ΔP/Δx), kus μ on vedeliku viskosus. Läbilaskvus sõltub peamiselt pooride suurusest ja ühendatusest, porositeedist, struktuurist ja materjali anisotroopiast.

Magnetiline läbilaskvus (μ) kirjeldab, kui hästi materjal juhib magnetvälja. B = μ H ning μ = μ0 μr, kus μ0 on vaakumi läbilaskvus ja μr suhteline läbilaskvus. Materjalid võivad näidata väga suurt μr (ferromagnetid) või väikest μr (diamagnetid/paramagnetid).

Dielektriline läbilaskvus ehk dielektriline läbilaskvus (εr) kirjeldab, kui materjal suurendab elektrvälja tugevust; seos kirjeldatakse D = ε E, kus ε = ε0 εr.

Mõõtmine ja kasutus: hydraulilise läbilaskvuse hindamiseks tehakse laboratoorseid teste, näiteks konstant-head ja langev-head katseid. Magnetilise ja dielektrilise läbilaskvuse hindamiseks kasutatakse elektromagnetilisi ja dielektrilisi mõõtmisi. Läbilaskvus on oluline geotehnikas, nafta- ja gaasitööstuses, filtratsioonis ning materjaliteaduses, kuna see määrab transporti ja väljade mõju läbi materjalide.