Läbipõlemise

Läbipõlemine (burnout) on tööst ja tööalases elus tekkiv seisund, mida iseloomustavad pikaajaline emotsionaalne kurnatus, depersonaliseeritus või ükskõiksus klientide ja töökaaslaste suhtes ning vähenenud tööalane tõhusus. See on peamiselt seotud töötingimustega ja ei ole meditsiiniline haigus WHO ICD-11 klassifikatsioonis.

Sümptomid võivad hõlmata emotsionaalset väsimust, unehäireid või väsimust ka puhke ajal, kognitiivseid raskusi (keskendumis- ja mäluprobleemid), ärrituvust ning motivatsiooni ja tööga seotud saavutustunde kadu. Füüsilised ilmingud, nagu peavalud ja lihas- või seljavalud, on sagedased. Sotsiaalne tagasitõmbumine ja tööalase tähenduslikkuse kadumine võivad süveneda.

Põhjused ja riskifaktorid hõlmavad pikaajalist ületöötamist, ebapiisavat kontrolli töö üle ning ebakõla töö- ja eraelu vahel. Organisatsioonilised tegurid, nagu vähene tugi kolleegide ja juhilt, nõrk töökorraldus ning piiratud ressursid, suurendavad riski. Isiklikud tegurid võivad olla perfektsionism, pessimistlik maailmavaade ja madal enesehinnang.

Diagnostika ja eristumine: WHO klassifitseerib läbipõlemise kui kutsealane nähtus, mitte meditsiiniline haigus. See võib kattuda depressiooni sümptomitega, kuid keskne fookus on tööga seotud väsimusel ja tööalase tõhususe vähenemisel.

Ravi ja ennetus: tööandjate roll on töömahtude tasakaalustamine, selged rollid, sobiv toetus ja puhkepausid ning soodsa töökeskkonna loomine. Individuaalsed lähenemised hõlmavad regulaarset und, füüsilist aktiivsust, lõõgastusharjutusi ja piiride seadmist töö ja eraelu vahel. Vajadusel aitab psühholoogiline nõustamine või kognitiiv-käitumuslik teraapia; kaasuvate seisundite korral võib olla vajalik medikamentoosne ravi. Ennetus keskendub varajasele märkamisele, tööalase koormuse juhtimisele ja tugeva sotsiaalse toee loomisele.