Külmutuskahjustused

Külmutuskahjustused, tuntud ka kui külmakahjustused, on kudede kahjustused, mis tekivad kokkupuutel külma temperatuuriga. Need kahjustused võivad ulatuda kergetest pindmistest külmetustest kuni sügavate koekahjustusteni, mis võivad põhjustada püsivaid tüsistusi või amputeerimist.

Külmutuskahjustused tekivad, kui keha üritab säilitada elutähtsate organite temperatuuri, suunates vere külmematelt kehaosadelt, nagu jäsemed, eemale. See vähendab verevoolu ja hapnikuvarustust kahjustatud piirkonnale, põhjustades rakkude külmumist ja kahjustumist. Vedeliku külmumine rakkude sees moodustab jääkristalle, mis võivad mehaaniliselt rakustruktuure lõhkuda. Pärast sulamist võib tekkida põletik ja edasine koekahjustus.

Riskifaktorid külmutuskahjustuste tekkeks hõlmavad madalat välistemperatuuri, tuult, niiskust, pikka kokkupuuteaega, kehva ringlust, diabeeti, suitsetamist, teatud ravimeid ja alkoholi tarvitamist. Riided, mis ei paku piisavat isolatsiooni või mis on märjad, suurendavad samuti riski.

Sümptomid sõltuvad kahjustuse sügavusest. Kerged külmetused põhjustavad naha punetust, kipitust ja tuimust. Sügavamad külmakahjustused võivad põhjustada valget või hallikat nahka, kõva ja vahaja tunnetust, ville teket, tumenemist ja lõpuks nekroosi ehk kudede surma. Valu võib olla alguses tuim ja külm, kuid sulamise ajal muutuda pulsseerivaks ja põletavaks.

Külmutuskahjustuste ravi eesmärk on kiire taassoojendamine sobival temperatuuril, vältides samal ajal edasist kahju. Tugevat kahjustust võib vajada kirurgilist sekkumist surnud kudede eemaldamiseks. Ennetamine on kõige tõhusam strateegia, sealhulgas sobiva riietuse kandmine külmades tingimustes, piisava toitumise ja vedelikutarbimise tagamine ning riskitegurite minimeerimine.