Korrosiooniprotsessid

Korrosiooniprotsessid on materjalide, eriti metallide, lagunemine nende keemilise või elektrokeemilise reaktsiooni tõttu ümbritseva keskkonnaga. See on looduslik protsess, mille käigus materjal püüab jõuda stabiilsemasse olekusse, sageli oksüdeerides ja moodustades oksiide, hüdroksiide või sulfaate.

Elektrokeemiline korrosioon on kõige levinum metallide korrosiooni vorm. See tekib siis, kui metall asetseb elektrolüüdis (näiteks niiskes keskkonnas) ja tekib galvaaniline element. Metall, mis on vähem väärtuslik (anood), oksüdeerub ehk korrodeerub, samal ajal kui teine metall või keskkonna komponent (katood) redutseerub. Vee olemasolu on sageli kriitiline, kuna see toimib elektrolüüdi keskkonnana ja transpordib ioone.

Keemiline korrosioon toimub ilma olulise elektrivoolu tekkimiseta, näiteks kõrgel temperatuuril gaaside või vedelike mõjul, mis reageerivad otseselt materjaliga. Tüüpilised näited on metallide oksüdeerumine kuumas õhus või reaktsioonid väävelhappega.

Korrosiooniprotsessid võivad oluliselt mõjutada ehitiste, masinate, transpordivahendite ja muude metallesemete eluiga ja ohutust. Selle vältimiseks ja kontrollimiseks kasutatakse erinevaid meetodeid, nagu kaitsvate kattekihtide (värvid, glasuurid, plaadistus) pealekandmine, korrosioonikindlate materjalide valimine, keskkonna muutmine (näiteks niiskuse või happelisuse vähendamine) või anoodikaitse kasutamine, kus metalli muudetakse ise katoodiks.