Korrektsioonivõime

Korrektsioonivõime on võime avastada ja parandada vigade või ebakõlade esinemist informatsioonis, otsuste tegemises ja käitumises. See kontseptsioon ilmneb eri valdkondades ning hõlmab nii sisemiste otsustusprotsesside kui ka väliste süsteemide suutlikkust vigadega toimetamisel.

Psühholoogias ja hariduses viitab korrektsioonivõime inimese metakognitiivsele oskusele märgata vigu, hinnata nende olulisust ja teha sobivaid parandustegevusi. See hõlmab vigade tuvastamist, tagasiside kasutamist ning vastuste ja strateegiate korrigeerimist.

Infotehnoloogias ja signaalitöötluses tähistab korrektsioonivõime veaparandust: süsteem suudab avastada ja parandada vigasid, mis tekivad andmete edastamisel või salvestamisel, ning seeläbi suurendada kasutajale esitatava teabe usaldusväärsust. Sageli rakendatakse veaparanduskoode, nagu Hamming- või Reed–Solomon-koodid, ning kasutatakse reduntantsust vigade piiramiseks.

Mõõtmine ja hindamine sõltuvad kontekstist. Koolitus- ja kognitiivsetes uuringutes hinnatakse, kui kiiresti ja kui sageli inimene suudab vigu parandada ning kui suur mõju on tagasiside kasutamisel. Informaatikas mõõdetakse vea avastamise ja parandamise kiirust ning süsteemi suutlikkust vigadega toime tulla.

Korrektsioonivõime arendamine sõltub tähelepanust, töömälu, metakognitsioonist ja motivatsioonist ning võib paraneda läbi õpe ja tagasiside ning järjepideva harjutuse.

Seosed ja rakendused hõlmavad metakognitsiooni, eneseregulatsiooni ja veateadlikkust ning nende mõju haridusele, tööstusele ja tehnilisele arendusele. Näiteks on korrektsioonivõime oluline, kui õpilased peavad oma tööd üle vaatama ja parandama.