Kontrollkaartide

Kontrollkaardid on statistilise protsessi kvaliteedi jälgimise tööriistad, mis kuvavad andmed ajas graafiliselt. Need näitavad, kas protsess on stabiilne ja kooskõlas oma keskmisega, või kas esinevad eripõhjused. Keskjoon tähistab protsessi keskmist ning kontrollpiirid (tavaliselt kolm standardhälvet) loovad loodusliku variation piire. Kui andmepunktid jäävad piiride sisse, peetakse protsessi stabiilseks; piiride ületamine või teatud mustrite ilmumine viitab võimalikule eripõhjusele.

Kontrollkaartide tüübid jagunevad kaheks peamiseks kategooriaks: muutuva andmestiku diagrammid (X-bar- ja R-kaart, X-mR või I-kaart) ning atribuudi diagrammid (p-kaart, np-kaart, c-kaart ja u-kaart). Alamhulga suurus ja andmete tüüp mõjutavad sobiva kaardi valikut.

Tööpõhimõte: andmed kogutakse ajas ja paigutatakse kaardile; kontrollpiirid annavad märgid, kas protsess on jätkuvalt kontrolli all. Signaalid hõlmavad piiride ületamist, järjestikuste punktide pikka ühelt küljelt tulekut ja muude mustrite ilmumist, mida kirjeldavad reeglid nagu kolm sigma (kolm standardhälvet), Western Electric või Nelsoni reeglid.

Rakendused ja piirangud: kontrollkaarte kasutatakse peamiselt tootmises ja teeninduses protsessi stabiilsuse ja kvaliteedi jälgimiseks, samuti protsessi võime hindamiseks Cp ja Cpk. Piirangud hõlmavad mõõtmissüsteemi analüüsi (MSA) vajadust, andmete korrektsust ning kontekstinõudeid; vale tõlgendus või ebasobivad andmekogumid võivad anda valesignaale.

Ajalugu: Kontrollkaardide kontseptsioon pärineb Walter A. Shewharti töödest 1920.–1930. aastatel; hiljem laialdasemalt populariseeritud W. Edwards Deming'i ning kvaliteedijuhtimise valdkonnas.