Kompleksiühendid

Kompleksiühendid, tuntud ka kui koordinatsioonühendid, on keemilised ühendid, mis koosnevad keskseks metalliooniks või -aatomiks ja selle ümber koordineerunud molekulidest või ioonidest, mida nimetatakse ligandideks. Ligandid seostuvad metallikeskusega doonor-akseptor sideme kaudu, kus ligandid loovutavad elektrone metallile. See metall-ligandi kompleks moodustab üldiselt neutraalse molekuli või laetud iooni.

Koostis: Kompleksiühendid koosnevad metalliioonist, mida ümbritsevad üks või mitu ligandi. Ligandid võivad olla aatomid, ioonid või neutraalsed molekulid, millel on vabad elektronpaarid, mis võivad moodustada koordinatiivse sideme metalliga. Tüüpilised ligandid hõlmavad vett, ammoniaaki, halide ioone ja tsüanido ioone.

Struktuur: Kompleksiühendite ruumiline struktuur sõltub metalliioonist ja ligandide arvust ning tüübist. Koordinatsiooniarv, mis tähistab metalliühendusega ligandide arvu, on tavaliselt 2–6. Levinumad koordinatsioonigeomeetriate hulka kuuluvad tetraeedriline, ruut-tasapinnaline ja oktaeedriline.

Omadused: Kompleksiühenditel on lai valik omadusi, mis muudavad need kasulikuks paljudes rakendustes. Neil võivad olla erinevad värvid, magnetilised omadused ja nad võivad olla aktiivsed katalüsaatorid. Kompleksiühendite stabiilsus varieerub suuresti sõltuvalt metalli ja ligandi omadustest.

Rakendused: Kompleksiühendid leiavad kasutust paljudes valdkondades, sealhulgas katalüüsis (nt. tööstuslikud keemilised protsessid), ravimites (nt. vähiravimid), bioloogias (nt. hemoglobiin), materjaliteaduses ja keskkonnateaduses. Näiteks kasutatakse tsüaniidi komplekse kullakaevanduses ja EDTA komplekse raskmetallide mürgistuse ravis.