Koloniseerimise

Koloniseerimine on protsess, mille käigus välisriik või rahvus saavutab teise territooriumi üle kontrolli ja haldab seda. Selle peamised eesmärgid on majanduslik kasu, poliitiline mõju ja kultuuriline mõju. Samal ajal kaasneb sageli kohaliku elanikkonna maa- ja omandi muutmine ning kohandamine koloniaalvõimule vastavalt.

Koloniseerimist iseloomustavad erinevad vormid. Settler-koloniseerimine tähendab uute asukate loomist ja maa asustamist; ekstraktiiv- või majanduslik koloniseerimine keskendub ressursside ärakasutamisele ning administratiivsele kontrollile; ning plantatsioonide või ettevõtete põhine koloniseerimine ühendab majandustegevuse ja poliitilise mõju. Nendes vormides kasutati sageli seaduslikke ja vägivaldseid vahendeid land- ja elatusallikate kontrollimiseks.

Protsess hõlmas sageli maatükkide hõivamist, maaomandi ümberkujundamist, kohaliku seadusandluse muudatusi ja kultuurilise identiteedi ühtlustamist. Reeglid võidi kehtestada sunniviisiliselt või lepingute kaudu. See viis põlisrahvaste maade kaotuse, kultuuri ja keele muutumise ning demograafiliste muutusteni; vastuhakk ja liikumised dekoloniseerimise suunas said 20. sajandil märkimisväärseks.

Koloniseerimine on veel tänapäeval oluline teema ajaloo ja postkolonialismi kontekstis ning selle mõju kajab kaasaegses poliitikas ja majanduses. Näited hõlmavad Euroopa suurriikide impeeriume ning nende laienemist Ameerikas, Austraalias, Aafrikas ja Aasias, ning protsessi, mis viis sõltumatuse ja dekoloniseerimiseni peamiselt 20. sajandil.