Kolonisatsiooni

Koloniseerimine (kolonatsioon) on protsess, mille käigus tugevam riik või kultuur laiendab oma võimu, asustab uut territooriumi ja kontrollib selle elanikkonda ning suunab selle majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist arengut. Selle käigus luuakse administraatiivne võim, võetakse kasutusele uus õigussüsteem ja hariduskorraldus ning tihti kaasneb ressursside väljaveo ning majandusliku ülemvõimu eesmärk.

Koloniseerimise vorme on mitu: settler-kolonialism (asustus) ja ekspluatatsiooniline koloniaalvõim, mille keskmes on ressursside ärakasutamine ja maksimaalne tulu. Motivatsioonideks on majandus, poliitiline kontroll ning kultuuriline või usuline mõju. Kolonialism hõlmas sageli kohaliku võimu ümberkujundamist, keeleseadusi ja infrastruktuuri arendamist, kuid samal ajal põhjustas sageli kohalike elanikka õiguste kitsendamist ja sotsiaalset ebavõrdsust.

Ajalooliselt tõi kolonisatsioon 15.–20. sajandil Euroopa laienemise Ameerikasse, Aafrikasse ja osaliselt Aasias. Selle tulemuseks olid demograafilised muutused, haiguste mõju, orjandus ning kultuuriline ja keeleline mõju. Loodi infrastruktuur ja majanduslikud sidemed ning sageli kaasnesid ebaõiglused ja kohalike õiguste piirangud.

II maailmasõja järel hakati järjest enam iseseisvuma; 1950.–1970. aastatel sai enamik kolooniaid iseseisvaks. Kuid mõju püsib neokolonialismi, majandusliku sõltuvuse ja kultuurilise mõju kaudu ning arutatakse tänapäeva globaliseerumise kontekstis.

Bioloogilises ja ökoloogilises kontekstis tähistab kolonisatsioon ka eluvormide levikut uude keskkonda ning nende kinnitumist, mis võib mõjutada kohalikke ökosüsteeme ja bioloogilist mitmekesisust.