Kiirgusannuse

Kiirgusannus on kiirguse energia kogus, mis on imendunud ainesse, näiteks inimkehasse. See on oluline mõiste kiirgusohu hindamiseks ja meditsiiniliste ning tööalaste kiirgustegevuste ohutuse kavandamiseks. Erinevad annuse liigid kirjeldavad erinevaid aspekte kiirgusest: Absorbeeritud doos (D) mõõdetakse grayides (Gy) ja näitab energiakogust, mis imendub ühe kilogrammi kohta. Väärade kiirguste puhul kasutatakse ekvivalentsed doosi (H_T) unitides sievert (Sv), mille arvutuses võetakse arvesse kiirguse liiki teguriga w_R. Kokkuvõttes määratakse efektiivne doos (E) sievert, mis summeerib erinevate kudede tundlikkuse kaalutud doose, kasutades kudede kaalufaktoreid w_T.

Doosi mõõtmine ja doosiandmete kogumine tehakse dosimeetria abil. Üldiselt kasutatakse doseeritavaid seadmeid, näiteks TLD-dosimeetreid, optiliselt stimuleeritavaid lampu või filmilõike, ning kiirgusparameetrite hindamiseks kasutatakse ionisatsioonikambreid. Näited kiirgusallikatest hõlmavad looduslikku taustkiirgust, meditsientsipunktide kujundusi, radioloogilisi uuringuid (nt röntgen ja CT) ning tööstuslikke töid, kus inimesed puutuvad kokku kiirgusega.

Doseerimisreeglid ja piirid põhinevad rahvusvahelistel suunistel (nt ICRP). Tööjõu puhul on soovituslik aastane efektivne doos kuni 20 mSv, keskmiselt viieaastase ajavahemiku jooksul; ühe aasta jooksul ei tohi doos ületada 50 mSv. Avalikul tasandil piiriks on 1 mSv aastas (artifitsiaalne päritolu, välja arvatud meditsiinilised protseduurid). Taustkiirguse tasemed on erinevad, kuid maailmas keskmiselt 2–3 mSv aastas.

Tervisemõjud hõlmavad deterministlikke ja stokastilisi mõjusid. Kõrgemad doosid võivad põhjustada nahapõletikke või kiiritusravi kõrvaltoimeid (deterministlikud). Kõrge risk vähile või geneetilistele kõrvaltoimetele on seotud stokastiliste mõjud, mis suurenevad doosiga, kuigi täpne risk madalatel doosidel on uuringute ja mudelite teema.