Kemioretseptorid

Kemioretseptorid on sensoorsed retseptorid või rakukombinatsioonid, mis tuvastavad keemilisi stiimuleid ja muudavad need elektrilisteks signaalideks. Nad paiknevad nii perifeersetes kui tsentraalses süsteemis ning mängivad olulist rolli hingamisseire, seedesüsteemi ja homeostaasi erinevate mehhanismide reguleerimisel. Kategooriad hõlmavad perifeerseid kemioretseptoreid ning tsentraalseid kemioretseptoreid; lisaks kuuluvad neisse ka maitse- ja lõhneretseptorid.

Perifeersed kemioretseptorid paiknevad peamiselt karotiidkehas ja aordikehas. Nende rakud, mida sageli nimetatakse glomusrakkudeks (tüüpi I), depolariseeruvad hapnikupuuduse, suurenenud CO2 taseme või languse pH tõttu. Seejärel vabanevad neurotransmitterid ning signaal kandub hingamiskeskusesse glossofaarüngeaalse (IX) ja/või vaguse (X) närvide kaudu. Perifeersed retseptorid on eluliselt olulised ventilatsiooni suurendamisel reageerides kiiretele hapnikuhäiretele ja kehva CO2-taseme muutustele.

Tsentraalsed kemioretseptorid paiknevad peamiselt medulla oblongatas ning registreerivad CSF-i pH-d, mis on peamiselt seotud CO2 tasemega. CO2 difundeerub vere-aju barjääri kaudu ja muudetab CSF-i pH-d; see püsiv mehaaniline stiimul tugevdab või vähendab hingamisteede tööd vastavalt vajadusele. Tsentraalsed retseptorid reageerivad peamiselt CO2 muutustele ning hapniku muutustele neile mõjuvaimis on piiratud.

Maitse- ja lõhnaretseptorid on samuti kemioretseptorid: maitseretseptorid asuvad maitsebuds, lõhnaretseptorid lõhnakoes; mõlemad reageerivad keemilistele stiimulitele ja muundavad need närviimpulssideks.

Kliiniliselt on kemioretseptorite funktsiooni muutused olulised ventilatsiooni reguleerimisel, eriti kroonilise hüperkapnia või hüpoksia korral ning võivad mõjutada patsiendi respondsi hingamishäiretele.