Keelekeskkonnas

Keelekeskkonnas viitab mõiste keele õppimise ja kasutamise kontekstile, mis koosneb sotsiaalsetest, kultuurilistest ja institutsionaalsetest tingimustest. See hõlmab nii kodu- kui koolikeskkonda, sõprade võrgustikke, meediamaastikku ja digitaalset suhtlusruumi, kus keelt kuulatakse, mõistetakse ja kasutatakse.

Olulised komponendid on keeleline sisendus (rikkalik ja arusaadav sõnavara ning grammatika), interaktsiooniline praktika (vestlused, arutelud ja praktiline keelekasutus), tagasiside ja juhendamine ning kultuuriline ja keeleline mitmekesisus (erinevad registrid, kontekstid ja kultuurilised taustad).

Keelekeskkonna kvaliteet mõjutab keele omandamist ja oskuste arengut. Rikkalik, mõistetav ja jätkusuutlik sisendus koos võimalusega päriselult suhelda soodustab sõnavara kasvatamist, grammatika süvenemist ja teksti- ning lugemioskuste arengut. See on eriti oluline varases eas ja teise keele õppimisel.

Praktilised järeldused: vanemad ja õpetajad saavad keelekeskkonda parandada, pakkudes palju kuulamis- ja rääkimisvõimalusi, lugusid, avatud küsimusi ja erinevaid tekste; tagades positiivse, kaasava ja kultuuriliselt tundliku õhkkonna; digitaalses keskkonnas tuleb edendada kriitilist mõtlemist ja eetilist keelekasutust.