Karboniseeritus

Karboniseeritus on termiline töötlemine, mille käigus orgaanilised materjalid kuumutatakse piiratud hapnikuga või hapniku puudumisel. Lagunemisel eralduvad enamik vedel- ja gaasilisi ühendeid ning moodustub peamiselt süsinikust koosnev tahke jääk, mida nimetatakse karbonaadiks ehk karbonaadile sarnaseks jääkiks (char).

Protsess hõlmab orgaaniliste ainete lagunemist kuumutamisel piiratud hapnikuga ning sõltub temperatuurist ja hapniku juurdepääsust. Madalal temperatuuril (ligikaudu 300–500°C) tekib rohkem vedel- ja gaasilisi toodanguid ning tahke jääk on suurem; kõrgel temperatuuril (600–1000°C) tekib rohkem süsinikku ja vähem vedelikke. Aeglasem karboniseeritus loob tihedama ja suurema tahke jäägi; kiirendatud protsessid annavad rohkem gaas- ja vedelaid toodanguid.

Peamised tooted on: tahke jääk, mida valmistatakse puidust või biomassi karboniseerimisel; koks (koks) – kõrge temperatuuriga karboniseerimise tulemus kivisöe või biomassist; biochar – biomassi karboniseerimise tulemus, mida kasutatakse mulda parandamiseks ja süsiniku sidumiseks; ning vedelad ja gaasilised toodangud, nagu bioõli (bio-oil) ja sünteesi gaasid. Täiendava aktivatsiooniga saadakse aktiivne süsi.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad kütust ja kütteainet (puidusüsi), metallurgia (koks), biochar mulda ja kliima leevendamiseks ning aktiivsüsi filtratsiooniks ja puhastamiseks.

Keskkonnamõjud: karboniseeritus võib tekitada CO2 ja teisi kasvuhoonegaase ning mürgiseid ühendeid, kuid biochari kasutamine võib aidata süsinikku püsivalt siduda ja mullaprofiili parandada. Töötlemisviisid ja jäätmekäitlus tuleb viia kooskõlla keskkonnanõuetega.