Jälitustegevused

Jäljitegevused on tegevused, mille eesmärk on jälgida ja koguda teavet isikute, rühmade või organisatsioonide kohta ning analüüsida seda informatsiooni. Need võivad toimuda nii avalikult seadusandlike alustena kui ka erasektoris turvalisuse ja riskijuhtimise eesmärgil ning hõlmavad nii inimeste jälgimist kui ka tehniliste ja digitaalse informatsiooni kogumist.

Jälitustegevused jagunevad mitmeks liigiks. Operatiivne jälgimine hõlmab füüsilist vaatlusta, märgisid ja käitumisteni jõudvaid tähelepanekuid. Tehniline jälgimine hõlmab CCTV-videovalvet, helisalvestusi ja GPS-seadmeid. Digitaalsed meetodid hõlmavad telefoni- ja internetiandmete kogumist, metadataanalüüsi ning sotsiaalmeedia võrgustike analüüsi. Kaasnevad ka erinevad jälgimistehnoloogiad ja andmete integreerimine keerukamatesse andmerakendustesse.

Õiguslik raamistik ja järelvalve. Jälitustegevused nõuavad sageli seaduslikku alust, näiteks kohtu luba või seaduses sätestatud volitused, ning peavad vastama isikuandmete kaitse nõuetele. Euroopa Liidus ja Eestis juhivad neid valdkondi kriminaalmenetluse seadus, isikuandmete kaitse seadus ja üldine andmekaitse regulatsioon. Järelevalvet teostavad uutest meetoditest sõltuvalt kohtud, andmekaitseinspektsioon ning vajadusel parlamentaarsed või riiklikud järelevalveorganid. Proportsionaalsus ja vajaduspõhisus ning andmete säilitamise ja kustutamise põhimõtted on keskmes.

Rakendused ja mõju. Jäljitegevusi kasutavad riiklikud asutused, et ennetada kuritegusid, koguda tõendeid ja tagada julgeolek, ning mõnikord ka ettevõtted oma riskijuhtimises. Samas tõstab suurenev tehnoloogia esiplaanile privaatsuse ja inimõiguste kaitse küsimuse, mistõttu on oluline tasakaalendada ühiskondlik huvi ja üksikute õigused ning tagada läbipaistvus ja vastutus.