Jurisdiktsioonid

Jurisdiktsioonid (jurisdiction) tähistavad õigussüsteemide võimu ja volitusi määrata, millised kohtud või muud asutused on pädevad teatavate õigusküsimuste lahendamiseks ning milline õigus kehtib nende asjade korral. Jurisdiktsioon hõlmab nii kohtu kui ka muude õiguskaitseliste ja täitevvõimude organite pädevust.

Tüübid ja mõõtmed. Tavapäraselt jagatakse jurisdiktsioon territoriaalseks (riigi või piirkonna territooriumil kehtivate õigusnormide rakendamine), isiklikuks (põhjendusel seotud isiku suhtes) ning materjaliks (kuigi mis õigushuvile või õigusvaldkonnale asja kuulub, näiteks tsiviil-, kriminaal- või haldusasjad). Funktsionaalsed ja eraldatud jurisdiktsioonid võivad tuleneda konkreetsete seaduste või ametkondade ülesannetest (nt tolli-, immateriaalse intellekti- või konstitutsionaalne järelevalve).

Riigi ja rahvusvahelise tasandi vaheline kontekst. Riigi sisekeskkonnas on jurisdiktsioon tavaliselt määratav õigusaktide ja menetlusohtude alusel ning see põhineb kohtu- või halduskohtute pädevusel. Rahvusvahelises kontekstis tekivad jurisdiktsiooni küsimused, kui avaldused või vaidlused puudutavad mitu riiki; lahendused hõlmavad rahvusvahelist eraõigust (private international law), kohtuvahetust ja erimeetmeid. Võimalikud põhiprintsiibid hõlmavad territoriaalset, kodakondsuslikku, kaitse‑ või universaalsuse printsiipi ning erinevaid kohaldamiskriteeriume.

Rakendus ja mõju. Jurisdiktsioonid mõjutavad, millised kohtud toimuvad, millised seadused rakenduvad ja kuidas õiguslikke vaidlusi lahendatakse. Riigid ning rahvusvahelised lepingud ja kokkulepped säädavad sisemise ja välise jurisdiktsiooni vahelist jaotust ning menetluste koordineerimist. Eestis ning mujal hõlmab see nii domesiilse kui rahvusvahelise õiguse alaseid põhimõtteid ning konkreetsete õigushuvide kaitset.