Juhtumiuuring

Juhtumiuuring on kvalitatiivne uurimismeetod, mille eesmärk on põhjalikult analüüsida ühte või piiratud arvu juhtumeid, et mõista nähtust kontekstis ja selle toimemehhanisme. Meetod rõhutab konteksti, protsesse ja tegutsejate vahelisi suhteid, mistõttu tulemused on sageli rikkaliku kirjeldusliku ja narratiivse loomuga. Üldistused kogu populatsiooni kohta võivad olla piiratud, kuid uuringud võivad pakkuda teoreetilisi arusaamu ja praktilisi soovitusi.

Andmete kogumine võib hõlmata mitmesuguseid allikaid, nagu poolte intervjuud, vaatlused, dokumendid ja artefaktid. Analüüs toimub sageli juhtumipõhise kirjelduse kaudu, teemade identifitseerimise ja narratiivse tõlgenduse abil, ning vajadusel teostatakse triangulatsioon erinevate andmeallikate vahel. Juhtumiuuring võib kasutada nii ühe kui mitme juhtumi disaini, sõltuvalt uurimisküsimusest.

Disain ja tüübid: üksikjuhtumiuuring keskendub ühele juhtumile; mitme juhtumi uuring hõlmab mitut juhtumit ja võimaldab cross-case analüüsi. Juhtumite valik põhineb teoreetilisel või praktilisel kaalutlusel, näiteks tüüpilise, ekstreemse, kriitilise või revelatoorse juhtumi põhjal. Uurimist saab korraldada kirjeldava, eksploratiivse või teoreetilise eesmärgiga, sageli kaasates erinevaid andmeanalüüsi lähenemisi.

Tugevused ja piirangud: juhtumiuuring pakub rikkalikku, kontekstuaalset arusaama ning sobib keerukate nähtuste ja programmide hindamiseks. Piirangud hõlmavad üldistatavuse piiratusi, potentsiaalset subjektiivsust ning ajakulukust ja ressursinõudlust. Eetilised kaalutlused on olulised, eriti kui uuritakse inimeste kogemusi ja arhiivis olevaid materjale.

Rakendused hõlmavad sotsioloogiat, ärindust, haridust ja tervishoidu, kus nähtuste keerukus ja kontekstispetsiifika vajavad süvanalüüsi. Juhtumiuuringud võivad olla nii teooria arendamise kui ka praktilise hindamise alus.