üksikjuhtumiuuring

Uksikjuhtumiuuring on uurimismeetod, mida kasutatakse üksikisiku, rühma, organisatsiooni või sündmuse süvendatud analüüsi läbiviimiseks. Selle eesmärk on saada põhjalik arusaamine uuritavast juhust, selle kontekstist ja potentsiaalsetest mõjudest. Uksikjuhtumiuuringud sobivad hästi keerukate nähtuste uurimiseks, mida on raske kontrollitud eksperimentides lahku lüüa.

Meetodi eelised hõlmavad selle võimet uurida reaalseid olukordi terviklikult, pakkudes rikkalikku ja üksikasjalikku teavet. See võimaldab uurijal süveneda üksikjuhtumi spetsiifilistesse aspektidesse ja mõista selle arengut ajas. Uksikjuhtumiuuringuid kasutatakse sageli nii kvalitatiivsete kui ka kvantitatiivsete andmete kogumiseks, mis võib hõlmata intervjuusid, vaatlusi, dokumentide analüüsi ja küsimustikke.

Siiski on uksikjuhtumiuuringutel ka oma piirangud. Üks peamisi kriitikaid on selle piiratud üldistatavus. Kuna uuring keskendub ühele või vähesele juhule, ei pruugi tulemused olla kohaldatavad teiste sarnaste olukordade või laiemate populatsioonide suhtes. Samuti võib uurija subjektiivsus mõjutada andmete tõlgendamist. Vaatamata nendele piirangutele jääb uksikjuhtumiuuring väärtuslikuks tööriistaks, eriti uurimisvaldkondades, kus uute nähtuste uurimine või süvitsi minek on vajalik.