Isolatsiooniklass

Isolatsiooniklass on termin, mida kasutatakse isolatsiooniomaduste klassifitseerimiseks. See märgistus näitab, kui hästi või millisel viisil materjal või süsteem isolatsiooni pakub ning milliseid ohutus- või jõudlusnõudeid see täidab. Isolatsiooniklassi tähendus ja klasside tähistamine võivad varieeruda sõltuvalt valdkonnast ja standarditest.

Ehitusvaldkonnas viitab isolatsiooniklass peamiselt soojus- ja akustiliste omaduste klassile. Soojusisolatsiooni puhul hinnatakse materjali või kogu konstruktsiooni energiasäästlikkust tavaliselt läbi U-väärtuste ja R-väärtuste ning kõrgem isolatsiooniklass tähendab paremat soojuspidavust. Erinevad materjalid, näiteks kivivill, klaasvill, polüstürool või mineraalvill, saab vastavalt standarditele märgistada sobiva isolatsiooniklassiga. Isolatsiooniklass mõjutab hoone energiakulu, niiskusriske ja akustilist eristust.

Elektritöövaldkonnas kasutatakse isolatsiooniklassi klass I, klass II ja klass III määratlemisel, mis kirjeldab kaitse taset elektrilise šoki vastu. Klass I seadmed kasutavad põhistolerantsi ning maandust, klass II kasutab topelt- või tugevdatud isolatsiooni ning ei vaja maandust, klass III töötleb madalpingeallikat ja ei toida end läbi kõrgepinge süsteemi.

Materjalide tuleohutusklassifikatsioon võib järgida Euroopa standardi EN 13501-1 süsteemi; kõrgem tuleohutusklass näitab suuremat vastupidavust tulele ja väiksemaid suitsukontribuute. Tooteisolatsioonile antakse märgistus vastavalt kehtivatele standarditele ja regulatorlikele nõuetele. Näited valdkondadest on energiasääst, elektrohügieen ja tuleohutus.