Isolatsiooniklassi

Isolatsiooniklass on elektrotehnikas kasutatav klassifikatsioon, mis kirjeldab seadme või selle osa isolatsioonisüsteemi taset ning selle mõju ohutusele, töökindlusele ja sobivusele kindla pingega ning kasutustingimustega. See aitab tagada, et seade suudab taluda ette antud töötingimusi ning et ohtlike voolude ja puuteteni jõudev oht on kontrolli all. Isolatsiooniklass määrab sageli, kas ja milline kaitse on vajalik, näiteks maaga ühendamine.

Tavaliselt eristatakse kolme peamist isolatsiooniklassi: Klass I, Klass II ja Klass III. Klass I seadmed kasutavad baasisolatsiooni koos kaitsemaaga; need on projekteeritud nii, et riknenud isolatsiooni korral maaga ühendus aitab vähendada ohtlikke voolikuid. Klass II seadmed kasutavad topelt- või tugevdatud isolatsiooni ning ei vaja kaitsemaaga ühendust. Klass III seadmed on mõeldud turvalisele toitele, mida toidetakse SELV- ehk turvalise ekstraalalispingega; neil ei ole ohtu, kui neid kasutatakse ilma maaga ühendatud.

Märgistus: Klass II seadmetel kasutatakse sageli topeltruuduga sümbolit. Klass I ja Klass III märgistus võib olla sõnaline või sisaldada SELV- või maaga ühenduse viidet. Toote andmelehtedel ja märgistusel on tavaliselt selgelt kirjas, millisele klassile seade vastab.

Isolatsiooniklass on seotud ohutusstandarditega, nagu IEC/EN 61140, kuid see ei ole sama kui temperatuuriklass. Temperatuuriklass kirjeldab isolatsioonimaterjali maksimaalset töökuumust, samas kui isolatsiooniklass keskendub ohutusele ja pinge eraldamisele.