Isiksuseomadusi

Isiksuseomadused on püsivad mustrid inimese mõtlemises, tundetes ja käitumises, mis ilmnevad erinevates olukordades ning millega inimesi üksteisest eristatakse. Need omadused kujutavad endast osa isiksuse konstruktsioonist ja nende tähelepanek aitab mõista, kuidas inimene suhtleb maailmaga ning kuidas ta tavaliselt reageerib erinevatele olukordadele. Isiksuseomadused erinevad isiksushäiretest, mis on patoloogilised ja mis piiravad inimese toimimist, samas kui omadused kujutavad endast normaalset varieeruvust.

Kõige laialdasemalt kasutatav raamistik isiksuseomaduste kirjeldamiseks on Viis suurt omadust (Big Five): avatus kogemustele, kohusetundlikkus, ekstraversus, meeldivus ja neurootilisus (emotsionaalne stabiilsus). Need viie peamise dimensiooni kaudu saab hinnata, kui tugevad on inimese kalduvused teatud tüüpi mõtlemise, tunnete ja käitumise poole. Lisaks on kasutusel teisi mudeleid, näiteks HEXACO, mis lisab aususe-häbitundehekkust. Mõõtmine toimub peamiselt enesehindamise küsimustikega (nt NEO-PI-R, Big Five Inventory) ning mõnikord kliiniliste hindamismeetoditega.

Isiksuseomadused on osaliselt geneetilise taustaga ning nende arengule mõjuvad nii pärilikkus kui keskkond. Uuringud annavad hinnangu, et pärilikkus moodustab umbes 40–60% variatsioonist; elukäik ja kultuurilised tegurid mõjutavad siiski mõjud. Aja jooksul on omadused suhteliselt stabiilsed, kuid võivad muutuda: täiskasvanueas kipuvad kohusetundlikkus ja meeldivus tõenäolisemalt suurenema, neurootilisus võib väheneda, ning ekstraversuse trajektoor võib olla individuaalselt erinev.

Rakendused ja piirangud: isiksuseomadusi kasutatakse psühholoogilises teaduses ja personalivalikus, kirjeldamaks ja ennustamaks käitumist ning elu tulemuslikkust. Piiranguteks on enesehindamise kallutatus, kultuurilised erinevused ning kontekstipõhised muutused, mis võivad mõjutada mõõtmist ja tõlgendust.