Impulsiivsuse

Impulsiivsuse mõiste kirjeldab käitumuslikku tendentsi tegutseda kiirelt, sageli ilma põhjaliku kaalumise või tagajärgede hindamiseta. See võib olla iseloomujoonena esinev spektri osa või kliiniline sümptom ning esineb nii tavapärases kui ka haigusseisundite kontekstis. Impulsiivsust iseloomustab viivitamatuse soov rahuldust saada, riskide võtmine ja raskused otsuste tegemisel. Eristada tuleks ajutist kiirustamist noorukieas või stressiolukordades ning püsivamat impulsiivsust täisväärtuslike probleemidega.

Mõõtmine ja hindamine tehakse kliinilises ja psühholoogilises kontekstis. Levinumad hindamisvahendid on Barratt impulsiivsuse skaala (BIS-11) ja UPPS-P hindamised. Impulsiivsuse seosed erinevate häiretega on laialdaselt kirjeldatud: ADHD, vaimse tervise häired nagu bipolaarsed häired, piiride isiksushäire ning sõltuvused ning riskikäitumine.

Noorus ja ajuprotsesside areng suurendavad impulsiivsuse taset ning see võib püsida kuni täiskasvanuks. Ravi keskendub eneseregulatsiooni suurendamisele ja riskijuhtimise parandamisele. Apsühhoterapias kasutatakse kognitiiv-käitumisteraapiat, dialektilist käitumisteraapiat ja mindfulnessi tehnikaid; vajadusel kaasneb ravi kaasuvate seisundite leevendamiseks. Ennetus ja toetus hõlmavad eesmärgipärast käitumisharjumuste kujundamist, tugevat sotsiaalset tuge ja stressihalduse oskusi. Impulsiivsuse tasemed on dünaamilised ning sõltuvad individuaalsest taustast ja keskkonnast.