Immunosupressiivne

Immunosupressiivne on termin, mida kasutatakse kirjeldamaks aineid või seisundeid, mille tõttu immuunvastus nõrgeneb või pärsitakse. Immunosupressiivsed ravimid või ained on mõeldud immuunsüsteemi aktiivsuse vähendamiseks, et vältida elundite hülgamist siirdamisel ja vähendada autoimmuunhaiguste aktiivsust või kitsa profiiliga haiguste korral tekkinud kahjustusi.

Ravimite rühmad hõlmavad glükokortikoide (nt prednisoloon), tsütotoksilisi aineid (nt azathioprine, mycophenolate mofetil), calcineurin inhibiitoreid (tsüklofosporiin, takroliimus), mTOR inhibiitoreid (sirolimus, everolimus), bioloogilisi ravimeid (nt rituximab, belatacept, anti-TNF agendid) ning väikese molekuli immunosupressante nagu JAK inhibiitoreid. Need ained võivad toimida erinevatel tasanditel, kuid üldine eesmärk on vähendada T- ja B-lümfotsüütide aktivatsiooni, tsütokiinide tootmist või lümfotsüütide proliferatsiooni, et kontrollida põletikku ja immuunreaktsioone.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad peamiselt elundisiirdamist, kus immunosupressioon vähendab hülgamist, ning autoimmuunhaiguste ravi, näiteks reumatoidartriit, inflammatory bowel disease, süsteemne lupusepideemia ja teised haigused. Mõnedel juhtudel kasutatakse immunosupressiivseid ravimeid ka graft-versus-host disease’i ennetusel pärast allogeense luuüdi või tüvirakkude siirdamist.

Kõrvaltoimed on märkimisväärsed ning hõlmavad suurenenud infektsioonide riski, kasvaja tekke võimalust, neeru- või maksakahjustust, hüpertensiooni, diabeeti ja verepildimuutusi. Koostoimed teiste ravimitega (nt CYP3A4 modulandid) on tavapärased. Monitooring hõlmab ravimitasemete jälgimist, neeru- ja maksafunktsiooni ning vereanalüüse infektsioonide või verehaiguste varase avastamise eesmärgil.