Hüpopigmentatsioon

Hüpopigmentatsioon on naha pigmentatsiooni ehk melaniini vähesus, mis teeb nahalaigud heledamaks kui ümbritsev nahk. See ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom, mis võib esineda erinevate nahahaiguste korral. Hüpopigmentatsioon erineb depigmentatsioonist, kus pigment kaob täielikult.

Põhjused ja vormid. Kaasasündinud hüpopigmentatsioon hõlmab harvaesinevaid geneetilisi seisundeid, milles melaniini tootmine on üldiselt vähenenud. Omandatud vormid tekivad pärast naha põletikku (postinflammatsiooniline hüpopigmentatsioon), näiteks akne või ekseemi järgselt. Mõned seeninfektsioonid, näiteks pityriasis versicolor, võivad tekitada heledaid alasid. Põhjuseid võib olla ka muudel nahahaigustel või traumadel, kuid need on vähem tavapärased.

Diagnoos. Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel. Woodi lampe kasutamine võib aidata eristada hüpopigmentatsiooni erinevaid vorme. Vajadusel võib teha biopsia, eriti kui kahtlustatavad on sügavamad haigused või kui olemasolevad leke ei ole selgelt kindlaks tehtud.

Ravi. Ravi sõltub põhjusest: postinflammatsiooniline hüpopigmentatsioon sageli taandub iseenesest mõne kuu kuni aasta jooksul; päikesekaitse ja õrn nahahooldus aitavad vältida pigmentatsiooni ebavõrdset taandarengut. Seeninfektsioonide korral kasutatakse antimükootilisi ravimeid. Kui hüpopigmentatsioon on seotud nahahaigusega kuten vitiligo, valitakse enamasti spetsiaalne ravi, mis võib sisaldada lokaalset kortikosteroidi või kaltsineuriini inhibiitoreid ning vajadusel fototeraapiat (NB-UVB) või eritoiminguid.

Prognoos ja ennetus. Prognoos sõltub põhjustest: iseenesest taandareng on võimalik postinflammatsioonilise vormi puhul, kuid mõnel juhul võib vajadus olla pikem. Ennetus tähendab üldiselt päikesekaitse kasutamist ja naha kahjustuste vältimist ning varajast ravi esmaste märkide ilmnemisel.