Hapnikurõhk

Hapnikurõhk, inglise keeles partial pressure of oxygen (PO2), on hapniku osaline rõhk gaasi segus või vereseerumis. See on osa üldisest gaasirõhust ning mõõdetakse tavaliselt millimeetrites elavhõbeda südamikus (mmHg) või kilopascalites (kPa). Hapnikurõhk on oluline näitaja hapniku kättesaadavusest kudedele ning see sõltub õhu koostisest, rõhust ja hingamisest.

Algusest arusaamiseks on oluline eristada alveolaarset ja arterialset hapnikurõhku. Alveolaarne hapnikurõhk (PAO2) on alveoolides olev hapniku osaline rõhk ja tavaliselt umbes 100 mmHg At-L 21% õhu puhul. Veresse imendudes saab hapnikurõhk (PaO2) arteriaalse verega umbes 75–100 mmHg, sõltudes hingamisest, rüüstest ja.L. PaO2 normiks peetakse ligikaudu 75–100 mmHg. Hapnikurõhu väärtus võib kõrgem või madalam olla sõltuvalt keskkonnast (nt kõrgmäestik) ja tervislikust seisundist.

Mõõtmine ja seosed: hapnikurõhku hinnatakse peamiselt arteriaalse verega (PaO2) ABG-analüüsi kaudu. SpO2 ehk hemogloubi ulootuse küllastus, mis hinnatakse pulssoksümeetriaga, annab hinnangu hapnikuküllastusele, mitte täpset PaO2-d. Hapnikurõhk ja hapniku kättesaadavus sõltuvad ka hemoglobiini sisaldusest ja hapniku lahustuvusest veres (CaO2).

Kliiniline tähtsus: madal PaO2 viitab hüpokseemiale ja võib viia kudede hapnikuvaeguseni. Hüpokseemia raskus määratakse tavaliselt PaO2 väärtuste järgi (umbes 60 mmHg ja madalam on tõsine). Hapnikurõhu muutused tekivad kõrgmägedes, kopsude või ventilatsioonihäirete korral ning võivad vajada lisahapnikku või muul viisil kompenseerimist.

Lühiomadused: hapnikurõhk on aluseks hapniku transporti füsioloogias, hindab hingamissüsteemi toimimist ja juhendab vajadusel hapnikravi ning kliinilist sekkumist.