hapnikurõhku

Hapnikurõhk (pO2) on gaasis või gaaside segus hapniku osarõhk, mis väljendab hapniku osa kogu rõhust. See on oluline näitaja nii füüsikalises kui ka bioloogilises kontekstis, kuna hapniku molekulide tõmbumise ja transportimise tõenäosus sõltub sellest rõhust. Daltoni seadus näitab, et segus oleva iga gaasi rõhk on selle gaasi molekulide osakaalust sõltuv, seega hapnikurõhk määrab hapniku osakaalu segus.

Mõõtühikud ja tüüpilised väärtused

Hapnikurõhk mõõdetakse sageli kilopascalites (kPa) või millimeetrites elavhõbeda kolonni (mmHg). Atmosfäärilise õhu puhul, mis sisaldab umbes 21% hapnikku, on maapinnal hapnikurõhk umbes 21,2 kPa (umbes 160 mmHg). Hingamises kopsudes alveolaarne pO2 on tavaliselt umbes 13 kPa (ligikaudu 100 mmHg). Arteriaalne hapnikurõhk (PaO2) tavaliselt 10–13 kPa (75–100 mmHg) täiskasvanu rahulikus olekus. Väärtused võivad alanduda haiguste või hingamisteede patoloogiate puhul (hüpokseemia) ja suurenevad ligikaudu 100% hapnikuga vastuvõetavates tingimustes.

Füsioloogia ja kliiniline tähendus

Hapnikurõhk on määrav hapniku diffusioonile kopsudes ja selle transportimisele veres. Aluseline hapnikuvajadus ja kudede hapnikusõltuvus sõltuvad pO2-st; madalam pO2 võib viia kudede hüpoksiani. Hüpokseemiat hinnatakse sageli PaO2 näitajaga arteri veregaasanalüüsil; mitteseisvus SpO2 (sõelu, pihustus) mõõdud luues on kasulikud mitteinvasiivsed indikatsioonid, kuid need ei asenda otsest pO2 mõõtmist.

Kasutusalad

Hapnikurõhku hinnatakse kliinilises pulmonoloogias, anestesioloogias ja kriitilise meditsiini praktikas, näiteks raviskeemide planeerimisel, oksügenatsioonis ja kõrgmäestikulistes tingimustes. Kõrge või madal pO2 võib viidata hingamisteede haigustele, verejooksule, südamepuudulikkusele või muudele haigustele, mis nõuavad kiiret tähelepanu.