Haiguslikkus

Haiguslikkus on epidemioloogiline mõiste, mis kirjeldab populatsiooni haiguste esinemise ulatust ja koormust. See hõlmab nii püsivate kui ka ajutiste tervisehäirete olemasolu ning käsitleb haiguste mõju elanikkonnale tervikuna, mitte üksikute juhtude iseloomustamist. Haiguslikkuse mõiste eristub suremusest: see keskendub haiguste esinemisele ja nende koormusele, mitte ainult raskusastmele või surmale.

Olulised mõisted on levimus ehk prevalents ja esinemissagedus ehk incidence. Levimus näitab, kui suur osa populatsioonist on teatud ajahetkel haigusega haige või olnud haiged (olenevalt defineerimisest); esinemissagedus näitab, kui palju uusi haigusjuhte tekib antud ajaperioodil. Vanusstandardiseerimine on sageli kasutatav, et võrrelda erinevaid populatsioone, kus vanusstruktuurid võivad erineda.

Kasutus ja tähtsus: haiguslikkus on keskne näitaja tervishoiuplaneerimisel ja poliitikakujundamisel. Selle abil hinnatakse haiguste koormust, planeeritakse ressursse, jälgitakse trendide arengut ning hinnatakse ennetus- ja sekkumisprogrammide mõju. Andmed tavaliselt tulenevad rahvastikupõhistest uuringutest, haigla- ja registrite andmetest ning riiklikest terviseandmebaasidest. Tõlgendamisel tuleb arvestada definitsioonide erinevusi, andmete katvust ning andmete kvaliteeti.

Piirangud: haiguste definitsioonid võivad erineda, andmete kogumine ja registrite katvus pole alati ühesugused, ning varjatud või varjamist vajavad haigused võivad koormust alahinnata. Seetõttu tuleb haiguslikkuse hindamisel kasutada mitmesuguseid allikaid ja standardiseerimise meetodeid.