Eraldusmeetmed

Eraldusmeetmed on meetmete kogum, mille eesmärk on eraldada või piirata teatud isikute, rühmade või esemete liikumist või juurdepääsu, et vähendada riske või kontrollida olukordi. Neid rakendatakse eri valdkondades, sealhulgas tervishoius, julgeolekus, tööstusohutuses ja kriisijuhtimises. Peamised tüübid on isolatsioon, karantiin ning füüsiliste piirangute kasutamine.

Isolatsioon tähistab haigega inimese eraldamist, kui tema tervislik seisund võib teistesse inimestesse riski tekitada. Karantiin hõlmab inimesi, kes on olnud kokkupuutes haigusega või kes võivad olla haigust kandev, kuid kelle tervislik seisund ei ole veel selge; nad võivad olla eraldatud kuni selgub, et nad haigust ei kanna. Piirangud ning kontrollitud juurdepääs piiratud aladele või esemetele võimaldavad vähendada levikut või ohtu.

Õiguslik raamistik ja menetlused annavad eraldusmeetmete kasutamisele raami: need peavad olema proportsionaalsed, ajaliselt piiratud ja vajadusel kontrollitavad ning austama isikute põhioigusi. Teavitamine, järelevalve ning kaasatus on olulised. Eraldusmeetmed nõuavad tasakaalustamist avaliku huvi ja üksikisiku õiguste vahel ning võivad kaasneda kompensatsiooni ja hooldusteenuste korraldamine.

Käitumisel tuleb arvestada eetiliste küsimustega, sealhulgas stigmatiseerimise vältimise, läbipaistvuse ning proaktiivse selgitusega. Õigeaegne hindamine ja kohandamine tagab, et meetmed püsivad ainult nii kaua kui vaja ja vajadusel lõpetatakse.