Epistemoloogia

Epistemoloogia on filosoofia haru, mis uurib teadmise olemust, allikad ja piire. Klassikaline definitsioon näeb teadmist kui õigustatud tõelist uskumust. Epistemoloogid püüavad mõista, kuidas inimesed jõuavad tõepäraste uskumusteni ning kuidas tõde ja põhjendus omavahel seotud on. Uurimisvaldkonnad hõlmavad kogemust, mõistust, mälu ja tunnistust ning vaadeldakse nende usaldusväärsuse piire ja tähendust teadmiste tekkes.

Põhiküsimused käsitlevad teadmuse päritolu ja põhjendust: mis annab uskumusele õigustuse, kuidas tõde ja põhjendus teadmise moodustavad, ning kas teadmised on üldse saavutatavad või jäävad alati kahtluse alla. Skeptitsism esindab kriitilist vaadet teadmiste piiridele, samas kui teised lähenemised püüavad leida süsteemseid vastuseid.

Peamised suunad hõlmavad alus- ja koherentsusteooriaid: foundationalism (aluse olemasolu) ja coherentism (uskumuste koherentsus). Lisaks arutatakse internalism ja externalism; a priori ja a posteriori ning erinevaid põhjenduste mudeleid, nagu reliabilism. Ka kontekstuaalne epistemoloogia on kaasaegsetes aruteludes oluline ning arendatakse erinevaid lähenemisi teadmiste tegelikul toimimisel.

Ajalugu ulatub antiikfilosoofiasse (Platon, Aristoteles) ning jätkub kaasaegse filosoofia suurte nimedeni, nagu Descartes, Hume ja Kant. 20. sajandi keskpaigas Gettier'i probleem tõi esile õigustuse ja tõe seose kriitilise ümbermõtlemise. Tänapäeval arutatakse teadmise allikaid, põhjendusstruktuure ja piiranguid mitmesugustes kontekstides ning epistemoloogia on ühendatud filosoofia, teaduse ja kognitiivsete uuringutega.