Enesehindamise

Enesehindamine, sageli nimetatud enesehinnang, tähendab inimese üldist hinnangut enda väärtusele, oskustele ja kohanemisvõime eest eri elualades. See hõlmab nii kognitiivseid hinnanguid kui ka emotsionaalseid tundeid ning võib olla üldine või domänispetsiifiline (nt enesekindlus tööl, sotsiaalsetes suhetes). Enesehinnang erineb enesetõhususest (usaldus oma võimesse toime tulla konkreetsete ülesannetega).

Enesehindamine kujuneb varasest kogemusest, perekondlikust ja sotsiaalsest tagasisidest, kultuurilistest väärtustest ning sotsiaalse võrdlemise protsessidest. See võib olla paindlik ja muutuda eluperiooditi, olenevalt kontekstist ja kogemustest. Erinevad inimesed võivad kogeda nii üldist enesehinnangut kui ka domänispetsiifilisi hinnanguid, mis võivad omavahel erineda.

Enesehindamise mõõtmine hõlmab psühholoogilisi skaalasid, nagu Rosenbergi enesehinnangu skaala, mis hindab üldist eneseväärtust. Lisaks võivad kasutada domänispetsiifilisi skaalaid, kvalitatiivset enesepeegeldust või kogemusperuste hindamist. Mõõtmist mõjutab kultuuriline kontekst ja sotsiaalne norm.

Positiivne enesehindamine seostatakse tavaliselt parema vaimse heaolu, suurema vastupanuvõime ja sotsiaalse kaasatusega; madala enesehinnangu korral võivad ilmneda ärevus, depressioon ja suhtlemisprobleemid. Samas võib liialdatud enesehinnang või narcisism tuua kaasa isiklikud ja sotsiaalsed riskid. Soovitatav on suunata enesehindamist realistlikule ja kohandatavale tasemele, mis kajastab tegelikku võimekust ja väärtust.

Praktikas pööratakse enesehindamise tähelepanu hariduses, psühhoterapias, kasvatustöös ja töökeskkonnas. Tugevdamine hõlmab realistliku enesetundmise arengut, eneseteadlikkuse suurendamist, positiivset tagasisidet ja suhtevõrgustikku.